One small step for man, giant leak for mankind
Von Krahl, 2007.07.22, järelmöla.
Mis ikka, peab minema mõne bändi arvustamise koha pealt natuke kriitilisemaks. Kivid võite minu pihta viskamata jätta, kuna tegemist on siiski ikka ajuvaba muusika kuulajaga, mitte kaastegijaga. Muusika arvustamise vahele natuke möla kah (no ma ilma ei suuda).
Alustuseks rahvast – väga sitt päev. Pooled võimelised vonkrahllased olid Pink Plonkist kodus oimetud – vedelad, paksud, nagu 3-minuti keedumunad, teine pool laias kuskil Sepultura kontzerdil, mõni muretses kindlasti algava töönädala pärast (pühapäev, eks). Vene rahvuse ülekaal oli “masendav”, vist suurim slaavi konsentratsioon Von Krahlis üldse?? Moraalselt ei andnud see aga kuidagi tunda – sama tuim värk nagu alati pool tühjas von krahlis – kained ja veidi kinnised. (Kas peale meie keegi üldse higiseks sai? Kuna 3 päeva varem mind tabas meeletu seljavalu, siis ise olin vaid mõõdukalt niiske.)
Millegi pärast avastasin ma teel kontserdile, et mu teksatagi haiseb suvekuumusest natuke higi järele – ja nagu ka Said leidis: “Nüüd, kui suitsetamine baaris keelatud, peab enne kõrstu minemist ennast korralikult kasima hakkama”. Rääkimata sellest, kui on kontsert. Aga higist ei tahtnud ma rääkida, vaid roosiõielõhnast, mis lämmatas mingiks hetkeks pool lavaesist. Minu kerge feromoonikokteil kahvatus selle kõrval. Tahan suitsu tagasi! Õnneks on vene rahvus enese eest hoolitsev “kontingent”. Eesti meeste onepack’i asemel valitsevad kuuspakid ja käsivartel muud musklid, tüdrukutel tutikad riided seljas. Ja nii päästiski roosilõhnast meid üks noor daam, kelle värskelt ja lõhnavalt säravvalgelt nahktagilt ammutasime toore tagi aroome. Jah – suitsu puudumine baariruumist on muutnud mind seksuaalselt vastuvõtlikuks ja agresiivseks. Ostsin isegi paki nätsu.
Asjast endast:
Zahir – no Zahir’i ma olen saand üldse 2 korda laivis kuulata (esimest korrast uimastavate jookide tõttu mäletan laivi kõlapildis vähe, aga seda ma mäletan küll, et peale laivi ma haisesin ja jalad olid kaelani valusad). Seekord siis… nii, kui pillid käima läksid, tõmmati minu heliriba vasakult paremale Müra täis ja ajus algas massiline mõnuainete tootmine. Minu suur perse võbises heatahtejõul. Võibolla isegi leviteerusin. Tambet kurameeris võimuga ja üritas oma pilliga mingit pornot teha :) Tähendab tegigi. Trummid suikasid mõnuga vastu trumminahka nagu meheliige vastu magu. Mõnuš, tõesti mõnuš. Kõrvalt väideti, et olnud parimaid Zahiri saunde. Vägagi võimalik. Zahir _on_ Mõnumootor. Võiks öelda, et Zahir on parem kui seks. Kuulmise kadu? Suts üle tunni ikka.
Jah. Olin pimestatud. Kahjuks polnud see mitte vene näitsikute ilu, mis mind pimestas. Välgutibid sähvisid oma leeklampidega sõna otseses mõttes nagu VÄLKREPORTERID. See, et mul Zahiri ajal enamuses silmad kinni olid, on pooleldi Zahiri, pooleldi leegiplikade süü – ei, ma ei olnud tõesti pilves. Välgud olid imho ilma hajutita ja bände põlve pealt alt ülesse pildistades oli välgu mõju uimastavalt maksimaalne. Hea töö. Koostöös Zahiriga saavutati märkimisväärne audio-visuaalne vigastus.
Balzam – sõna Eksperiment iseloomustab seda väga hästi. Igasugu kelmikat asja oli (mida ma õnnetuseks kirjeldada ei oska). Mida edasi, seda paremaks läks. Aga jäi ikkagi eksperimendiks. Sutsu toores, läbi mõtlemata. Meelde jäid kohmakad üleminekud (või oli see nende puudumine?), mis suutsid mind sutsu liiga närvi ajada – iga vähegi nauditavam koht lõppes ebameeldivalt ära. Nagu rütmihäired, [i]Coitus Interruptus[/i]. Vastukaaluks Zahirile oli neil 2 bassi. Näpuosavust oli, mulle kui võhikule visuaalselt juba tore jälgida, kõrvakõdist rääkimata. Tahaks seda bändi umbes 2 aasta pärast kuulata – loodetavalt on siis nad paremini kaasaõõtsutatavamad või olen seks ajaks saavutanud muusika kuulamises mingi kretinismi taseme.
Moy Rakety – normaalne ilus asi. Sellist mussi võib mängida, vist ükskõik mis riigis, ükskõik mis raadiojaamas. Kui just ei saada edu, siis igal juhul ei saada seda kindlasti põlastus. Õnnetuseks on viimase aastaga kadunud igasugune huvi sellise rockpopi vastu. See nišš on vist ennast ära ammendanud. “Midagi uut, ma olen seda kõike ju kuulnud” fiiling. “Meil täna tantsuks mängib indie” laulis Vainola hiljuti. Võibolla oli see kunagi varem nii. Peale kolmandat lugu läksime lihtsalt hoovi õlle larpima, et seega tegelikult piirduks kedagi liiga kommertskõlaga bändiks tembeldemast. Aga seda va vene hõngu oleks tahtnud rohkem tunda. Kindlasti tuli see just siis esile, kui meil Said’iga õllevaht permanentselt ninakarvade külge koaguleerus.
Iga kontsert lõppeb mõistagi Levikas.
Möla lõpp.