v2ike6udik nüüd tissssskoartist
Luba küsimata kusjuures ;)
Ime, ilus tüdruk, ime:
Mälukaadril on “laulja” ja “lauldav”
Agu Pihkva annab aru
Kiri endale
Et kõik algusest pääle ära rääkida, miks Herr Totu C. kirjadele ei vasta, pean ma alustama üsna kaugest ajast, kui lapsukesed mu postkasti triiki ummistasid…
Eelmise reede varahommik algas kõik päris kenasti. Tuju oli “tsill”, täiesti mõistetamatult oli mul sügavalt poogen olla (ikka see sama tsill). Oksendamiseni hea enesetundele keeras viimse vindi hommikune kiri C’lt. Oodatud aga ootamatu. Moosinäoline kramp oli veel mitu tundi hiljemgi peeglist täheldatav. Enesetunne oli eliit. Mis on “loomeks” muidugi suht koht halb. Siiski. “Vasta kirjale”. Klik-klik!
Klõbin-klõbin. Napp. Pakun, et lause kolmes tunnis. Backspace on ka minu üsna hea sõber (siis kui ma tean ka, mida ma kirjutada tahan). 3 sõna või 3 lehte? Ei suutnud otsustada. Neetud ma olgu.
Mõtlen, klikin hajameelselt interneduses ringi. Ohoo! Märkan kirja terendamas. Keegi on peale C. veel minu postkastis krõbistanud. Neetud-neetud! Sinu postkastis on 601 kirja!! Ruttu kustutama!! Äkki Ta kirjutab veel!
Aga lakoonilise küsimuse ["Oled sa kindel?"] kinnitamise järel kukkus mul päevitus näonahalt.
Juhtus see, mis on varem juhtunud juba 2 korda. Jah, ma ju vajutasin kirjavahetuse-kustutamise-nupu kõrval asuvale kustuta-kõik-mis-siin-kirjavahetuse-sees-pole-nupule. Ai kuradi kurja! Ma olen reidijumal Andreid selle eest juba korduvalt nahutanud, et nupud [Start Nuclear War] ja [Üks Cappuchino, Pliis] ei tohi asuda kõrvuti. Ja ta saab selle eest veel. Nagu Baari-Paavo ütles: “Kartke Minu kriitikat”
Minu kastpostis laiutas too sama lausemulin, mida ma olin kõigest oma südamest ära kustutada soovinud.
AGA MINU ARMASTUSKIRJAD! MINU MÕTTENÄHVATUSED! KÕIK MINU KIRJAD OMA PISIKESTE KARVASTE SÕBRAKESTEGA! PH***********K! KÕIK JÄLLE KADUNUD!
Minu hommikune nii gay enesetunne polariseerus hetkega räuskava lurjuse omaks, kes on saabunud kirikusse pumppüssi mürtsudes õiglust taga nõudma. Oi, ma lasin tõrval endast välja voolata. Kõik asjaosalised said seda kuulda. Ja mitte asjaosalised. Ja seda sõnaõiguseta mulle vastu vaielda.
Päev kulmineeris pisikesepuuduliku arvuti põhjakõrbemisega. Nälg majas. Kondensaatorite alatoitlustus pingega. Vastukaaluks minu ülepingestatusele. Järjekordne polarisatsioon. Et need füüsika seadused ka kurat kunagi ei eksi!! Ühtlasi õgis see ka minu napi lõpetamata vastuse C’le. Hea oli, et kadus. Kõik selles kajastas minu peeretavat näokrampi. Kõik see, mis minust välja kiirgus, mitte aga see, mis mu sisse edasi jäi.
Et mis sinna siis jäänud on? Kõik see, mida väikene põudik kardab kaotada. Kokku lätserdatud nohune taskurätt. Ei-ma-lase-sust-lahti-tiheduse-tekitamine. Auk Tema jopetaskus. Asjad, millel pole sõnu. Ja sõnad, mis pole asjad, aga mis on saanud omatunneteks … ja mida saadab tunnusmeloodiana v6′e penilik nägu, napakas äratundmisrõõm. Seesamune sõrmkinda tunne, et ON asju, mis on mõeldud sulle, asju, mis on mõeldud sulle nägemiseks, sõnu, mille kirjutamisel on arvestatud, et sa neid loed. Ja tead, et aastaid hiljem oled sina ainus, kes toda mäletab. Isegi kui vahepeal ei mäleta. Et siis lumisel talve öösel, veidi ühiselt nokastunult saata koju kõik inimesed. Suruda ukselävel oma roosa põsk vastu nende põski ning lahkuda tühjus ees, jäljed taga mööda kõrvaltänavaid edasi. Eemal magistraalidest, möirgavatest huntidest. Taksodest. Nad tahavad su mõtted ja tunded ära süüa. Ära võtta selle, mida neil endal ei ole. Asendada kütusega. Nad tahavad su ajud plutooniumiks muuta. Hirmust sattuda tuumasaaste ohvriks, rebid katki oma viimase saja kroonise. Ja astud – sina ja su 2 sigaretti – kodu poole. Lihtsalt. Kõik see, mida muidu mõtelda ei oska, on nüüd järgmised 3 tundi sinu elu. Mitte üks kass ei pahanda, kui sa sammu vahel möirates naerma puhked. Pidurdamatult. Ja mitttte keegi ei tea, kuidas nad sulle korda lähevad. Ja kas sa seda isegi varem teadsid. Kui mitte, siis nüüd küll. Ja sul on sees õõnes olla, sest sul on au olla tõenäoliselt ainus, kellele on antud voli just see hetk ainsana nende peale mõelda. Sina üksida. Ja sul on totakalt hea meel. Oled juba kodumaja ees mänguväljaku väiksele lumisele pingile istunud ja läidad oma viimase sigareti. Vaatad, kuidas süttivad esimesed tuled…. Ärgake! Ärgake! … Tuppa sisenedes, jopet seljas võtmata, lükkad põlema arvuti ainsama silma ja teed blogipäevikusse tähtsa sissekande:
“Sõbrad
Aitäh!!”
… ja suled oma raali… sest kõik on mõttes öeldud… ja kuhugi tallele pandud.
Ja ongi hea, et C. käib ja põudik midagi ei tea.
Sest tegelikult ka C. ei tea.
Ja kui keegi ei tea, ei saa keegi seda sult ka ära võtta.
Aga juurde saab ju ikka anda?