DISKLEIMER
Teisejärguline
anaalmüra! Koht, kuhu koguneb küüneviha
Bloaak

… ehk tõestamist vajav hüpotees klassiklaisest jobust, keda saab purgis hea nänni eest koos naha ja karvadega maha müüa.

Tibusisi loeme kevadel?

olen vana punkar
hoian varmalt riista
mõtled kas ma runkar
või kinni hoian niiska

suurest muigest pissihäda
see on tõesti väga mäda
ma soovin koheselt vahe-
korduda, et võiks olla lahe

krati sabaks vana hari
küljes mõni jöller-mari
sabaks sain siis puise kepi
pehmemaga kratt ei lepi

kuvapauk @ kortezii of kratid punkt com

Edit: leidsin maskoti

VäikeNõid vahetas perekonnaseisu: Vaba ja seiklushimuline

v6 kirjutas kasutajale VäikeNõid
noh, ja kuhu mees kadus, või on liiga vara torkida…. ei oleeeeee ju!! muidu ju ei rotate’ks nii avalikult oma staatust.

VäikeNõid kirjutas kasutajale v6
Eh mees nagu eit:D ei mina naisi pane!! Otsid kohta mu kõrvale v?

v6 kirjutas kasutajale VäikeNõid
Eino ei mina nussi pelga. A üldiselt vaatasin uuenduste nimekirja. Kohe meenus ülbitsev fraas “mul mees olemas” :)

VäikeNõid kirjutas kasutajale v6
Ega ometi soovi oma riistvara minu tarkvaraga ühendada õdusas miljöös eba adekvaatses olekus?

v6 kirjutas kasutajale VäikeNõid
Aega on selle kiire asjaga :)

Adekvaatsusega on lood kehvasti. See on pidevalt kohal ja häirib. Eriti, kui ma enam ei joo (keegi ei usu, kõik naeravad mu pihta).

Õigustusega naeravad muidugi.

Lisaks veel mittejoomise halb õnn. Pidevalt mingi trauma. Ka täna. Kui laup. ei saand keppi teha sest, selja suutsin ära nikastada, siis täna ei saa näpukat ka, sest ka selle suutsin ära lõhkuda. TMV.

Mis ise?

VäikeNõid kirjutas kasutajale v6
okei:) väga põhjalik…
näpukat?:D ma saan aru, et naised ütlevad, kui kaks kätt töökorras saab kudumisega tegeleda:D aga, et jah.. ei oska kommenteerida:D
Nijaa.. ma jätsin suitsetamise maha.. kes seda usub..ei keegi, peale enese:)
Suurt midagi ei tee.. töö.. töö ja palju tööd:( juunis juba eesti.. kohati nagu tahaks ja vajaks puhkust aga samas pole harjunud tegevuseta istuma:D ja eesti suvi paraku on kuidagi külm võrreldes siinsega:( oeh jah ei teagi.. kui xxx kardab, et hakkab eestis jooma:D Siis mina kardan, et minul hakkab seal kahe kuu jooksul lihtsalt igav:(

v6 kirjutas kasutajale VäikeNõid
põhjalik jah – kiire, kalk, osavõtmatu. ja näpukat jah. aga murtud sõrmedega kontsertpianiinol ei mängi. häda pärast teeb kakofoonilsed tümm tümm tümm. vaibuvad ovatsioonid. publik lahkub saalist. pianist palgelt ei kuku pisaratki. viimane poob end lava taha aksi nööri külge, lükab jõuliselt tooli alt,… ja jääb üle lava kiikuma. pikalt – täna on gravitatsioon erakordselt mahe. saabuvad lavamehed teevad suitsu, patsutavad õlale ja lükkavad hoogu juurde. dekoratsioonid võetakse lavalt, valgustajad keeravad prožektorid pianistile – tal on täna aukohus olla päiksekell. viimase valguvihu lõppedes lõppeb ka pianisti päev. valgus kolib tunnelisse tagasi.

novembris, muusade lahkumise aegu, ei pane pianisti hauale keegi ühtegi lille. mitte, et keegi ei hoolikuks temast. ta unustati lihtsalt ära. ta oli igav.

v6 says:

aga tead, ma sõin mingit sitta sisse endale
kust ma tean?
see tahab must väljuda, selle pärast tean

Pilt: link

Tabula Rasa kui olekut kirjeldav mõiste on kergesti tabatav.

On valdkondi, kus tabula rasa on igapäevaselt võimalik, kuid keegi ei käsitle neid selliselt, selliselt sügavamõtteliselt. Väikene format ja install…. Arvelaua kallutamine paremale küljele… “Kliendikaarti on?”
Olemuselt on Tabula Rasa võimas termin, kuid reaalsuses üsna kasutu.

Päris maailmas on reaalse tabula rasa jaoks vaja a) ajupesu b) ajuloputust. Viimane erineb esimeset nii vabatahtlikuse kui ka lihtsuse poolest. Ajuloputamiseks pole vaja tegelt üldse mingit loputusvahendit. Ajuloputus on pikalt kaalutud, kuid siiski hetkeliselt teostatav – nagu enne peldikust välja astumist vee peale tõmbamine ja muidugi käte pesemine.

Üks väikene samm, väikene näpuvajautus, pisike enter, üks tõsine otsus – minna edasi ilma seljakoti ning hääd pigilõhna täis vana sonita.

Ka seda Uut Tabulat pole kuigi raske mõista. Kuid kas te olete mõelnud, miks ikkagi? Mida see mulle siiski annab?

Vastuse annab teile Iida-Leena Allik. [vaba tekst, kuid originaalile väga sarnast silpi]

Kõnnivad Leena ja allakirjutanu mööda õhtust linna.

Leena:  “Õudik, tõsiselt, sa pead uue lehe keerama!”

Õudik: “No ja mida siis sinna kirjutaks siis… (väike paus) … teeks jalatalla sinise värviga kokku ja astuks peale…(väike paus) krt!…aga see ju ei mahu sinna ära!”

Leena: “Õudik, aga kes on öelnud, et tabula rasa peab olema A4!”

Mu maailm v… virgus fööniksina tuhast.

Tehtut olematuks ei tee, aga tegematut teha… nii, et seda nägu!

Lõppkokkuvõttes võidab ikkagi see, kellel pole suremiseks asju vaja.

Leidisn ühe enda vana kommentaari teemal “Kilepiimm või Pakipiim”. Meenusid mõned helged hetked.
–
Anyway, käesolevnik on kandilise piima “fänn”.

Mugavus. Värskus. Abinõu*.

* – saab suvalisel keskköisel tunnil otse välisjalanõudega külmkapi juurde marssida ja pikalt juurdlemata mauhti pool pakki ära larpida.

Lisaks (ilmselgelt on asi minus) kipub kilepiimaga igasugu õnnetusi juhtuma.
Et mitte tunda piinlikust, jätan täpsemalt mainimata.

PS! Ahjaa… laisk, nagu ,a olen… kilepiima on suht sitt taskusse toppida (jätame jälle mainimata selle piinlikuse momendi).

Selline sitt asi. Midagi on maksaga perses. Ühe teatud näitaja kohaselt peaks mul olema alkoholi suhtes 0-tolerants. St. moraalne tolerants. St ma ei tohiks alkoholi tarbida (konkreetne näitija  näitaba kalduvust alkoholismile [alkoholism ei ole ainult peas kinni, vaid see on ka füüsilise taustaga nähtus]).

Prooviks mõni nädal mitte juua ja uued analüüsid teha. Siis 1 nädal natuke, korra nädalas, õlleõhtukest pidada ja siis uuesti testile. Kui siiski alkohol nii kohutavalt maksa lagunemist soodustab, siis saab tõenäoliselt alkoga olema ainult mekkimise lühisuhe.

Ja Baltika 0
.

Ma sain eila tõkkepuuga pikki piad.

Ülimus irvitas veel, et enne ei teadnud kedagi, kes oleks tõkkepuuga pähe saanud, aga et NÜÜD SIIS TEAB!

Tegelikult ma ei tea ühtegi inimest, kes teaks kedagi, kes oleks tõkkepuuga pähe saanud.

Tegu oli kusjuures tööõnnetusega, haavu ei olnud, küll aga kumises pea veel järgmise päevani… aga kõneainest surmani.

*KOLKS*

Pelle oli paksem poiss
Pelle sahvris sinki sõi
Pelle vabal ajal Oss
Pelle paljast viina jõi

–

Jah. Peaks hakkama kah tarvitama kuulsat Persel-sarja tooteid, tõmbaks pH-taseme (Pekk? HÄBI!) taas põrkavalt pehmele.

Töö (õigemini, oskus mitte tööst eemal olla ja toda planeerida) on reostanud minu ilusa pepujoone. Siiski ei, tulin just vannist, vaatasin peeglist, peps on endiselt numps. Aga kõht on mürakas ja tissid võtavad juba C korvist eeskuju.

EESÕNA.

Sattsuin täna ühele inimesele kommentaari kirjutades natuke hoogu.

Ärevad läbielamised kooselus kiiiiiiisuga pole visad kustuma.

========================

“tglt ma vihkan kasse”, teatas üks inimene.

“ple põhjust:)”, leidis asjaosaline.

Mina aga leidsin, et….

========================

MEMUAARID.

Oi… tegelt, ja kuidas on. Proovin teha lühidalt :)

Näiteks hommikul, ärkad omas voodis, kuhu oled öösel jala pealt sisse kräshinud. Päiksepaistelises hommikus lakud läbi poolune padjapüüri, sest kurk on kõrbekuiv ja unemõtetes terendumas oaas. Peatselt leiad end karvapalli välja köhimas, sest miisu leidis, et peale kakil käimist tuleb (sinu) padjal hea unisnägu. Nagu mõeldud nõnda tehtud ja püherdatud.

Täiesti FINE on see, kui kiisuke hellitava perenaise silma all sulle 10kond kilu bambusevaibale on lohistanud, seal natukene luid ja soola lutsinud ja siis sinna need jätnudki. Aknast paistev päike aga on need sinna eluks ajaks sisse kuivatanud. Põhjus, miks bambusvaibake maas on (parketilt lakk maha kulunud), saab uue suuna. Kiluveri on jooksnud läbi bambusevaiba otse puitu. Hallist põrandast on saanud puna-musta plekkidega sõjatasapind.

Eriliselt tänuväärsed on kiiiiisud lipsude puhul. Kõrgele kapiukse külge kuivele jäetud lips on vaenlane number üks. LIPS NAGU MÕÕK! VIUH! Vaenlased tuleb hävitada. Lühikese hetkega muutub sile siidilips tuustiseks nagu talvemütsi tutikene. Taas on valminud tore riideese, millega klouniballile minna.

Hommikune retk tööle võib tunduda mõnus, siidine libe sokk on jalas, mõnus, vajutad aga pedaali… kuni sa taipad, et sul on villased sokid ning vaikselt meenub jalanõude ja kiiiiiisukese liivakasti vahetuslähedus. Töökaalased süüdistavad sind kasimatuses. Vihkad ise ka ennast.

Hommikuti lahtise suuga magamine võib endaga kaasa tuua 3 kuu jagu kuulujutte libido teisest tulemisest – vana mees ei pane ju ilma asjat omale enam keeleneeti, millele veritsev ja auguga keel just viitab. Just nii aga juhtub kui “kiiiiisu” on sulle hommikul ühe käpaga suhu astunud ja teisega täpselt silma, mille peale sa pured tahtmatult looma. Loomakese äkkviha on aga sinu jõuetust lõuaplõgistamisest kordi kurjem. Ka kulmuneet käib libido juurde.

Lugu ilmub rubriigis: Kassiheitel Koduperemehed

Luba küsimata kusjuures ;)

Ime, ilus tüdruk, ime:

• DJ Imbipimbi feat v6 – Maret on nii jobuu (nii jobu remix).mp3

Mälukaadril on “laulja” ja “lauldav”

Kiri endale

Et kõik algusest pääle ära rääkida, miks Herr Totu C. kirjadele ei vasta, pean ma alustama üsna kaugest ajast, kui lapsukesed mu postkasti triiki ummistasid…

Eelmise reede varahommik algas kõik päris kenasti. Tuju oli “tsill”, täiesti mõistetamatult oli mul sügavalt poogen olla (ikka see sama tsill). Oksendamiseni hea enesetundele keeras viimse vindi hommikune kiri C’lt. Oodatud aga ootamatu. Moosinäoline kramp oli veel mitu tundi hiljemgi peeglist täheldatav. Enesetunne oli eliit. Mis on “loomeks” muidugi suht koht halb. Siiski. “Vasta kirjale”. Klik-klik!

Klõbin-klõbin. Napp. Pakun, et lause kolmes tunnis. Backspace on ka minu üsna hea sõber (siis kui ma tean ka, mida ma kirjutada tahan). 3 sõna või 3 lehte? Ei suutnud otsustada. Neetud ma olgu.

Mõtlen, klikin hajameelselt interneduses ringi. Ohoo! Märkan kirja terendamas. Keegi on peale C. veel minu postkastis krõbistanud. Neetud-neetud! Sinu postkastis on 601 kirja!! Ruttu kustutama!! Äkki Ta kirjutab veel!

Aga lakoonilise küsimuse ["Oled sa kindel?"] kinnitamise järel kukkus mul päevitus näonahalt.

Juhtus see, mis on varem juhtunud juba 2 korda. Jah, ma ju vajutasin kirjavahetuse-kustutamise-nupu kõrval asuvale kustuta-kõik-mis-siin-kirjavahetuse-sees-pole-nupule. Ai kuradi kurja! Ma olen reidijumal Andreid selle eest juba korduvalt nahutanud, et nupud [Start Nuclear War] ja [Üks Cappuchino, Pliis] ei tohi asuda kõrvuti. Ja ta saab selle eest veel. Nagu Baari-Paavo ütles: “Kartke Minu kriitikat”

Minu kastpostis laiutas too sama lausemulin, mida ma olin kõigest oma südamest ära kustutada soovinud.

AGA MINU ARMASTUSKIRJAD! MINU MÕTTENÄHVATUSED! KÕIK MINU KIRJAD OMA PISIKESTE KARVASTE SÕBRAKESTEGA! PH***********K! KÕIK JÄLLE KADUNUD!

Minu hommikune nii gay enesetunne polariseerus hetkega räuskava lurjuse omaks, kes on saabunud kirikusse pumppüssi mürtsudes õiglust taga nõudma. Oi, ma lasin tõrval endast välja voolata. Kõik asjaosalised said seda kuulda. Ja mitte asjaosalised. Ja seda sõnaõiguseta mulle vastu vaielda.

Päev kulmineeris pisikesepuuduliku arvuti põhjakõrbemisega. Nälg majas. Kondensaatorite alatoitlustus pingega. Vastukaaluks minu ülepingestatusele. Järjekordne polarisatsioon. Et need füüsika seadused ka kurat kunagi ei eksi!! Ühtlasi õgis see ka minu napi lõpetamata vastuse C’le. Hea oli, et kadus. Kõik selles kajastas minu peeretavat näokrampi. Kõik see, mis minust välja kiirgus, mitte aga see, mis mu sisse edasi jäi.

Et mis sinna siis jäänud on? Kõik see, mida väikene põudik kardab kaotada. Kokku lätserdatud nohune taskurätt. Ei-ma-lase-sust-lahti-tiheduse-tekitamine. Auk Tema jopetaskus. Asjad, millel pole sõnu. Ja sõnad, mis pole asjad, aga mis on saanud omatunneteks … ja mida saadab tunnusmeloodiana v6′e penilik nägu, napakas äratundmisrõõm. Seesamune sõrmkinda tunne, et ON asju, mis on mõeldud sulle, asju, mis on mõeldud sulle nägemiseks, sõnu, mille kirjutamisel on arvestatud, et sa neid loed. Ja tead, et aastaid hiljem oled sina ainus, kes toda mäletab. Isegi kui vahepeal ei mäleta. Et siis lumisel talve öösel, veidi ühiselt nokastunult saata koju kõik inimesed. Suruda ukselävel oma roosa põsk vastu nende põski ning lahkuda tühjus ees, jäljed taga mööda kõrvaltänavaid edasi. Eemal magistraalidest, möirgavatest huntidest. Taksodest. Nad tahavad su mõtted ja tunded ära süüa. Ära võtta selle, mida neil endal ei ole. Asendada kütusega. Nad tahavad su ajud plutooniumiks muuta. Hirmust sattuda tuumasaaste ohvriks, rebid katki oma viimase saja kroonise. Ja astud – sina ja su 2 sigaretti – kodu poole. Lihtsalt. Kõik see, mida muidu mõtelda ei oska, on nüüd järgmised 3 tundi sinu elu. Mitte üks kass ei pahanda, kui sa sammu vahel möirates naerma puhked. Pidurdamatult. Ja mitttte keegi ei tea, kuidas nad sulle korda lähevad. Ja kas sa seda isegi varem teadsid. Kui mitte, siis nüüd küll. Ja sul on sees õõnes olla, sest sul on au olla tõenäoliselt ainus, kellele on antud voli just see hetk ainsana nende peale mõelda. Sina üksida. Ja sul on totakalt hea meel. Oled juba kodumaja ees mänguväljaku väiksele lumisele pingile istunud ja läidad oma viimase sigareti. Vaatad, kuidas süttivad esimesed tuled…. Ärgake! Ärgake! … Tuppa sisenedes, jopet seljas võtmata, lükkad põlema arvuti ainsama silma ja teed blogipäevikusse tähtsa sissekande:

“Sõbrad

Aitäh!!”

… ja suled oma raali… sest kõik on mõttes öeldud… ja kuhugi tallele pandud.

Ja ongi hea, et C. käib ja põudik midagi ei tea.

Sest tegelikult ka C. ei tea.

Ja kui keegi ei tea, ei saa keegi seda sult ka ära võtta.

Aga juurde saab ju ikka anda?